Ristimistalitus on tavaliselt inimese elus ainukordne sündmus. Taas- ehk ümberristimist toimetatakse juhul, kui eelmist ristimist ei peeta kehtivaks. Varakristluses oli kombeks taasristida kõik inimesed, kes tulid kirikusse mõnest hereetiliseks või skismaatiliseks peetud usuliikumisest. Nüüdisajal välistab enamik põhisuuna kirikuid taasristimise, kui varasem ristimine on toimunud trinitaarset ristimisvormelit (ristitakse Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse) ja vett kasutades. Lapsena muudes kirikutes ristitud inimesed taasristitakse täiskasvanuna enamasti neis kirikutes ja kogudustes, mis peavad ristimise eeltingimuseks inimese teadlikku usu juurde jõudmist ja soovi saada ristitud (nt baptistid, nelipühilased, paljud vabakogudused). Mitmed rangemad uskkonnad on tagasi pöördunud varakristliku tava juurde ja ristivad uuesti kõik inimesed, kes on ristitud mujal või kes on vahepeal usust ära langenud (nt paljud vanausuliste harud, Jehoova tunnistajad, mormoonid).