Ladina sõnaga secta (kr hairesis) tähistati antiikajal erinevaid õpetuslikke koolkondi, kuid algselt neutraalne sõna sai kristlikus kontekstis eksiõpetuste sünonüümiks. Nii hakati nimetama olulistes usuküsimustes katoolse kiriku kanoonilisest õpetusest eristuvaid usugruppe. Sõltuvalt vaatepunktist on sektantideks ehk lahkusulisteks nimetatud erinevate vähemuskirikute liikmeid. Sotsioloogia mõistena on sektidele iseloomulik autoritaarne juhtimine, äärmuslikkus ja suletus, kristliku sekti puhul kaasneb tavaliselt idee peatsest maailmalõpust või taotlus minna tagasi algkoguduse elustiili ja õpetuse juurde. Äärmuslike sektide eluiga on tavaliselt vaid üks inimpõlv, seejärel need kas hääbuvad või kujunevad suuremateks usulisteks organisatsioonideks, mis omandavad tasakaalukamad jooned. Tavakeeles on sektist saanud hinnanguline sõna, mis viitab ühekülgsusele, eraldatusele ja fanatismile. Ka sõnade usulahk ja lahkusk asemel on tänapäeval soovitatav kasutada neutraalsemaid sõnu, nt usuvool või uskkond.