Usutunnistuste, teisisõnu (usu)sümbolite ehk kreedode sõnastamise taga on varakristlusest peale olnud vajadus väljendada usku, mis sündis kohtumistes Jeesusega. Kristlaste usk põhineb tõdemusel, et "Jeesus on Issand" (Rm 10:9; 1Kr 12:3). Usk kolmainsasse Jumalasse on kätketud Jeesuse ristimiskäsus (Mt 28:19), millest kujunes varane ristimisvormel, mis omakorda, koos regula fidei ehk usureegliga ja Uue Testamendi usutunnistuslike vormelitega (nt Rm 1:3-5; 1Pt 3:18-19; Fl 2:6-11; 1Tm 3-16), sai üldkiriklike usutunnistuste eeskujuks. Usutunnistuste ülesanne on hoida kiriku ühtsust ja lükata tagasi valeõpetused. Kõige üldisemalt tunnustatud ja nii ida- kui ka läänekirikute liturgiates kasutatav usutunnistus on Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (nimetatakse lühidalt ka Nikaia usutunnistuseks), See tugineb 325. aasta Nikaia sinodaalusutunnistusele, millele 381. aasta Konstantinoopoli kirikukogul lisati traditsioonilised klauslid Kristuse lunastustöö ja Püha Vaimu kohta. Läänekiriku tõenäoliselt hiliskeskajast pärinevas traditsioonis loetakse olulisemate vanakiriklike usutunnistuste hulka ka apostlik usutunnistus ja Athanasiose usutunnistus, mida aga idakirikute liturgiates ei kasutata. Hilisemad, konfessionaalsed usutunnistused, nt luterlik Augsburgi usutunnistus, katoliiklik Trento usutunnistus, anglikaani "39 usuartiklit" on tavaliselt pikemad, selgitava ja apologeetilise iseloomuga kirjutised (tunnistuskirjad).