terminus technicus, millega väljendatakse Chalkedoni kirikukogul väljendatud veendumust, et lihakssaanud Kristusel on ühes isikus koos segunematult ja muutumatult, jagamatult ja lahutamatult jumalik loomus ja terviklik inimlik loomus
Это интересно
Kuni Nikaia kirikukoguni (325) oli hüpostaas samatähenduslik kreeka mõistega οὐσία (olemus), ka Augustinus (354–430) teoses „De trinitate“ ei pidanud vajalikuks neid eristada. Eristus hakkas tekkima järk-järgult triniteediõpetuse kujunemise ja kristoloogiliste tülide käigus ning kinnitati Chalkedoni kirikukogul (451), mille otsusega sätestati, et Kristusel on kaks loomust, inimlik ja jumalik, ning kuigi nii üks kui teine säilitab oma erisuse, on need kaks ühendatud ühes isikus (εις εν προσώπων και μιαν ὑπόστασιν). Need loomused ei ole ühendatud prosoopiliselt (Nestorius (u 381–451/453)), vaid hüpostaatiliselt (Kyrillos (u 315 – 387)).
