Martin Luther (1483–1546) arendas ubikviteediõpetuse välja vastukaaluks Ulrich Zwingli (1484–1531) arusaamale. Zwingli arvates on Kristus kõikjalolev ehk omnipresentne küll oma jumalikus loomuses, kuid ihus ja inimlikus loomuses on Kristus enne oma taastulekut Jumala paremal käel, seega pole ta armulauas ihulikult kohal. Sellega nõustusid paljud radikaalsed reformaatorid. Luther seevastu rõhutas, et pärast ülestõusmist ja taevaminekut on Kristus communicatio idiomatum’i, kahe loomuse hüpostaatilise ühenduse tõttu ka ihulikult kõikjalviibiv ning seetõttu armulaualeivas ihulikult kohal.
