Konfessiooni ehk denominatsiooni mõistet on põhjust kasutada alates reformatsioonist, kui tekkis vajadus defineerida kirikuühtsusest lahutatud ja iseseisvaks kujunenud kirikuid. Näiteks on luterluse olulisemaid alusdokumente Confessio Augustana (Augsburgi usutunnistus) aastast 1530. Konfessioonide tekkimine on seotud kirikute lahknemisega kultuurilistel, poliitilistel või usuõpetuslikel põhjustel. Iseseisev konfessioon võib kujuneda ka ühe konfessiooni sees toimuva sisemise uuenemise või ärkamisliikumise tulemusel (näiteks metodismi sünd anglikaani kiriku rüpes). Kristlikele konfessioonidele jäävad vaatamata eripäradele alati tunnuslikuks ka sarnasused üldise kristliku usutunnistuse alusel ning nad peegeldavad üksteise usulisi kombeid ja traditsioone. See asjaolu võimaldab konfessioonidevahelist ehk oikumeenilist üksteisemõistmist. Terminit "denominatsioon" hakkasid 16. sajandi lõpul enesekohaselt kasutama Inglise riigikirikust lahku löönud usulised grupid, nagu presbüterlased, baptistid ja konregatsionalistid, soovides vältida halvamaigulist sõna "sekt" ja rõhutada oma lojaalsust riigile. Ameerika Ühendriikides, kus riigikirikut pole olnudki, hakati denominatsioonideks nimetama eriilmelisi kristlikke usuliikumisi ja usulisi ühendusi. Aja jooksul on see termin inglise keeles hakanud tähistama eri uskkondi mistahes religiooni sees. Soovitatav on kasutada eesti keeles pigem vasteid konfessioon või uskkond .