Afekt on psühhoanalüüsist pärit mõiste, mida Sigmund Freud kasutas esmakordselt 1892. aastal (Stein, 1991). Psühhoanalüütilises kontekstis on afekt genereeritud Id' i poolt, väljendudes kas vaoshoitult või kontrollimatult. Lerner (1998) defineerib afekti kui heaolu või ebamugavuse vahetut ja otsest seisundit, mis tuleneb EGO teadlikkusest. Psühhiaatrias mõistetakse afekti kui vaadeldavat reaktsiooni, mis otseselt väljendab emotsiooni või meeleolu (Andreasen ja Black, 1995). Afekti tajutakse ja tõlgendatakse ümbritsevate poolt patsiendi miimiliste, vokaalsete või verbaalsete väljenduste põhjal. Afekt muusikas on tugeva emotsiooni muusikaline väljendumine ja selle ülekandumine kuulajale (Lenneberg, 1958). Kliinilisel hindamisel muusikateraapias jälgitakse lahknevusi, e. sobivuse puudumist muusikaliste ja verbaalsete, miimiliste ning vokaalsete afektide vahel.