Kiriku- ehk vaimuliku kohtu tegevus põhineb kiriklikel õigusnormidel ning tema jurisdiktsioon piirdub kiriku asutuste ja liikmetega. Ajalooliselt olid kirikukohtute võimupiirid üsna laiad ja nende staatus võrreldav ilmalike kohtutega: sageli kuulusid vaimuliku seisuse liikmete süüteod, samuti kõik abielusse ja seksuaalsusesse puutuvad küsimused nende ainupädevusse. Nüüdisajal on kiriklik ja ilmalik kohtuvõim reeglina teineteisest eraldatud. Vaid riikides, kus kirikuõigus on osa riiklikust religiooniõigusest, võib kirikukohtutel olla veel teatud roll riiklikus õigussüsteemis. Sarnaselt riikliku kohtusüsteemiga on kiriklik kohtusüsteem sageli mitmeastmeline ja sellises süsteemis eksisteerib edasikaebamise võimalus, kuid täpne kohtukorraldus erineb nii uskkonniti kui ka paikkonniti. Nii nagu ilmalikus kohtus, eristuvad ka kirikukohtus kaasused, mida võib lahendada üks kohtunik või milleks on vaja mitut kohtunikku: ainukohtuniku õigus on teatud küsimustes enamasti kohalikul piiskopil (nt lihtsamaid abielutühisust või -lahutust puudutavaid otsuseid saab langetada piiskop üksi).
