Piibel mainib paradiisiaias nimeliselt kahte puud – hea ja kurja tundmise puud ning elupuud (1Ms 2:9). Hea ja kurja tundmise puu oli ainus, millest inimesel keelati süüa (1Ms 2:16–17) ning inimese üleastumine sellest keelust viis pattulangemise ja inimese pagendamiseni paradiisiaiast (1Ms 3:6–7, 22–23). Nii võib seda puud käsitada sümbolina, mis väljendab inimese valikut Jumalale tingimusteta kuuletumise ja iseseisvate moraaliotsuste langetamise vahel. Läänekiriklikus kunstis on seda kujutatud enamasti õunapuuna, mida on põhjendatud sõnade „kuri” (malum) ja „õun” (mālum) sarnasusega ladina keeles.
