Aristotelese filosoofia kategooriates väljenduv keskaja teoloogia lõi transsubstantsiatsiooni mõiste, mis Lateraani IV kirikukogul (1213–1215) kinnitati roomakatoliku kiriku ametlikuks terminiks väljendama leiva ja veini substantsi muutumist Kristuse ihu ja vere substantsiks. Õpetus substantsi muutumisest dogmatiseeriti Trento kirikukogul (1551), kuigi transsubstantsiatsiooni mõiste jäi defineerimata ning võimaldas erisuguseid tõlgendusi. Kui lähtutakse Kristuse reaalpresentsist armulaual, mida kristlikud kirikud tunnistavad, on nüüdisaja oikumeenilises dialoogis, näiteks katoliiklaste ja luterlaste vahel, võimalik tunnustada vastastikku armulauaandide olemusmuutuse erinevaid seletusviise. Õigeusu kirikus õpetatakse armulauaandide muutumist tõeliseks Kristuse ihuks ja vereks ning läänekiriku eeskujul kasutatakse mõnikord ka transsubstantsiatsiooni terminit, kuigi ilma sellega kaasneva skolastilise tõendusviisita, mistõttu on idakirikule omasem öelda kreeka sõna μετουσίωσις asemel μεταβολή või μεταποίημα (vene keeles пресуществление asemel преложение või претворение).