Transsignifikatsiooni idee tõusis esile Vatikani II kirikukogu aegadel, kui rühm katoliku teolooge, kellest tuntuim oli kirikukogul kaasa töötanud dominiiklane Edward Schillebeeckx (1914–2009), otsis võimalust viia keskaegne transsubstantsiatsiooniõpetus kooskõlla nüüdisaegse filosoofilise ja füüsikalise maailmapildiga. Transsignifikatsioon eeldab, et Kristuse ihu ja veri on armulaual kohal objektiivselt ja substantsiaalselt, ehkki mitte füüsilises mõttes (mida kinnitab ka transsubstantsiatsiooniõpetus). Et aga need annid oleksid vastuvõtja jaoks ka kogetavad tõelise Kristuse ihu ja verena, on vajalik mõista nende tähendust ja eesmärki: et ande vastu võttev usklik saab tõeliselt ühendatud Kristusega selles reaalsuses, milleni inimese piiratud meeled muidu ei küündi. Katoliku kiriku õpetusamet on sellise seletusviisi tagasi lükanud.
