Kristlik usutraditsioon (kr παράδοσις, ld traditio) rajaneb Jumala eneseilmutusel Jeesuses Kristuses, mis apostlitelt päritud usutõena on kiriku praktikas põlvest põlve edasi antud. Seda järjepidevust nimetatakse apostlikuks pärimuseks nii selle sisus kui ka edasiandmise viisis: see hõlmab Jumala õndsusilmutuse sõnastamist, kristliku usu tunnistamist, sakramentide pühitsemist, vaimulike ametite järjepidevust ja muud sarnast. Kirikutes, mille ajalugu ulatub apostliteni, peetakse nii Pühakirja kui ka suulist pärimust Jumala ilmutatud sõna autentseteks vahendajateks: esimene talletab ilmutatu kirjalikult, teine säilitab seda kiriku elavas usus ja liturgias. Reformatsiooniajast alates (16. sajand) on protestantlikes traditsioonides seatud esikohale Pühakirja ülimuslikkus ilmutuse vahendamisel, samas eeldab ilmutuse edasiandmine kiriku toimivat ja järjepidevat usuelu.
