Juba juutluses esines arusaam, et esiisade ja vagade teod ning kannatused võivad ületada nende isikliku õigeksolemise määra ning sellest „ülejäävast“ teenest sugeneb kasu kogu Iisraelile (vt 2Mak 7:37). Katoliku kirikus kujunenud armuvara õpetus peegeldab satisfaktsiooniteooria üht tahku, mille kohaselt Jumala au haavamine patu läbi nõuab kas karistust või hüvitist (satisfactio). Kristuse eneseohverdus ristil oli patuste inimeste heaks tehtud tegu, millest tulenes meritum superabundans ehk „ülemäärane teene“ (opus supererogatorium). Selle alusel kustutab Kristuse teene patuse inimese igavese karistuse; samas kui ajutiste karistuste kustutamiseks kasutatakse kiriku armuvara (thesaurus ecclesiae). Aja jooksul hakati armuvara mõistma kui kiriku vaimulikku varandust, mille kaudu kirikul – pühade osadusel Jeesuses Kristuses – on võimalus kutsuda inimesi meeleparandusele ja pihisakramendi vahendusel kustutada karistusi, samuti leevendada ajutisi karistusi indulgentside kaudu. Õpetus armuvarast fikseeriti paavst Clemens VI bullaga „Unigenitus Dei filius“ (1343). Nüüdisajal ei rõhutata enam Kristuse ja pühakute teenete „ülemäära“, mida võiks justkui üle kanda neile, kel teeneid napib, vaid kõikide usklike kokkukuuluvust pühade osaduses leiduva vaimuliku varaga. Selles pühade osaduses (communio sanctorum) tuleb ühe inimese pühadus kasuks teisele enamal määral, kui ühe patt suudab teist kahjustada – olgu maisel teekonnal, puhastustules või juba taevases kodus.
