Tomismi peamised ideed on esitatud Aquino Thomase (1225–1274) traktaadis „Summa theologiae“. See traktaat käsitleb peaasjalikult mitte usudogmasid, vaid meetodit, kuidas usudogmasid mõista. Tomismi edasises arengus tõusis üha enam esile idee mõistuse ja usu harmoonilisest esitusviisist. Teaduse lähtekohaks on mõistusega hoomatavad tõed ja kristluse aineks mõistuseülesed tõed, mis on kätketud pühakirjas, ent teadusel pole võimalik kristluse mõistuseüleseid dogmasid kummutada, küll aga neid argumenteeritult täiendada. Keskajal ja hiljemgi jäi dominiiklaste edendatud tomismiga konkureerima frantsisklaste ja augustiinlaste mõttemaailm. Tomismi uuendamine toimus reformatsioonijärgsel 16. sajandil, kui selle arengusse andsid oma panuse jesuiidid, ja katoliikliku restauratsiooniga 19. sajandil. Viimast tuntakse neotomismi nime all ja see kuulutati katoliku kiriku teoloogia normiks, jäädes domineerima kuni Vatikani II kirikukoguni 1960. aastatel. Tomismi nüüdisaegsed esindajad pakuvad viljakat dialoogi, näiteks analüütilises filosoofias.
