Ristiteoloogia mõiste võttis kasutusele Martin Luther 1518. aastal vastukaaluks keskaja skolastilisele arusaamale lunastusest Kristuses. Lutheri taotlus oli mõista Jumala eneseilmutust läbi Kristuse, s.t läbi inimeseks saanud Sõna maise elu ja kannatuste (vrd 1Kr 1:18–24). Kristuse ristisurm on Jumala päästetöö keskne sündmus, millele rajaneb inimese õigeksmõistmine Jumala ees. Ristiteoloogia jäi protestantluses kesksel kohal kasutusse ka hilisematel sajanditel, leides tunnustamist pietismis ja evangelikaalses teoloogias, ning kujundas vastava jumalateenistuse laadi, eluhoiaku, eetika jm. 20. sajandil rakendasid ristiteoloogiat oma töödes ka mitmed katoliku teoloogid. Nüüdisaja oikumeenilises dialoogis on ristiteoloogia üldiselt omaks võetud, kuid see sattus kriitika alla karismaatilises ja eelkõige eduteoloogias, mis näeb kristlikus usus esmatähtsana Jumala väeilminguid ega taha seetõttu kujutada Jumalat ja ristiinimest kannatavatena.