Teodiike kui termin (ld teodicea – ‘jumala õigustamine’) kinnistus õhtumaises filosoofias ja teoloogias tänu G.W. Leibnizi (1646– 1716) teosele „Esseed teodiikest, Jumala headusest, inimese vabadusest ja kurjuse päritolust” (1710). Kristlikus kontekstis on sama küsimusega tegelenud juba kirikuisad ning pakutud on erinevaid lahendusvõimalusi. Enamasti tuuakse argumendina esile inimese vaba tahe, mis võimaldab tegusid, mis pole Jumala tahtega kooskõlas. Augustinusest (354–430) lähtuvas traditsioonis on kurjuse algpõhjuseks inimese pattulangus. Kurjus ja kannatused on tõlgendatavad kas karistusena või siis loomuliku tagajärjena (nt looduskatastroofid jms) maailmas valitseva korra rikkumisel, mille põhjuseks on inimese ahnus, kadedus ja muud pahed. Seevastu kirikuisa Irenaeuse (u 120/140 – u 200/203) järgi oli Aadama ja Eeva pattulangus eelkõige nende nõrkuse ja ebaküpsuse tagajärg, ning maailm, kus eksisteerivad kõrvuti hea ja kuri, on inimeste jaoks võimalus areneda ja täiustuda. Leibnizi (1646–1716) teooria järgi on meie maailm parim kõigist võimalikest, kus kurjus pole küll Jumala soovikohane, kuid on vajalik kontrastiks, et ilu ning harmoonia esile tõuseksid.
