Teosoofia alus on veendumus, et vahetu, kindel teadmine absoluudist, olgu siis tegemist Jumala või üldise abstraktse maailmakorraga, on inimesele võimalik. Selleks peab inimene ühelt poolt kasutama ära oma ratsionaalseid võimeid, teiselt poolt aga pürgima absoluudiga ühendusse astumise poole müstilises kogemuses, mis ei ole üksnes isiklik, subjektiivne kogemus, vaid avab maailma toimimise ja olemise üldised, objektiivsed seaduspärasused. Teosoofilisi õpetusi esines hilisantiigi loodusfilosoofias ja neoplatonismis, samuti on neil olnud oma roll judaismis, kristluses ja islamis. Tuntuim kristlik teosoof on ilmselt saksa luterlik müstik ja filosoof Jakob Böhme (1575–1624).
