Selleks et eristada isiklikul vastutusel tehtud patutegusid pärispatust (langusjärgsele inimesele omane loomus, mis on aldis patustama), on kasutusele võetud sõna „teopatt” (peccatum actuale). Mõnikord tehakse selle sõna abil vahet ka nendel pattudel, mis on tehtud mõtte või sõnaga, eraldades need konkreetsetest tegudest.