tarude soojustamiseks (toppeks) on aegade jooksul kasutatud väga mitmesuguseid materjale. XX sajandi alguses soojustati tarusid taku, linaluu, nisu- ja kaeraaganate, õleheksleidja (sfagnum) ehk turbasamblaga. XX sajandi teisel poolel, kui mesilastarusid toodeti peamiselt tööstuslikult, hakati tarude soojustamiseks kasutama puidu töötlemise kõrvalsaadust ehk höövlilaaste. Peale nimetatud materjalide on tarusid soojustatud ka velliidiga, mis kujutab endast gofreeritud (volditud) paberist toodet, mille õhusisaldus on suur. Seda toodet on kasutatud nii toppena taru seinte vahel kui ka lamavtarudes otsamattide või pesakattepatjadena. Venemaa keskvööndis on tarude soojustamiseks küllaltki laialdaselt kasutatud vilti, mida meil varem tunti rangivildi nimetuse all. Vildist valmistati ka taruotsamatte ja laekattepatju. Otsamattidena ja laekattepatjadena kasutamisel kaetakse vilt kotiriidega, sest mesilased armastavad seda närida, eriti kevaditi. Soomes on XX sajandil katsetatud tarude soojustamist korgipuruga (graanulitega). Viimastel aastakümnetel on üle mindud peamiselt sünteetilistele soojustusmaterjalidele, mis ei ima niiskust ega vaju aja jooksul kokku. Enam levinud soojustusmaterjal on kivivill. Kivivilla toodetakse ja turustatakse plaat- või rullmaterjalina. Tarude soojustamiseks (seinte toppeks) kasutatakse peamiselt plaatmaterjali. Peale nimetatud materjalide soojustatakse tarusid ka vahtpolüstürooliga, mis on väga hea soojapidavusega ega ima niiskust. Spetsiaalselt töödeldud polüuretaani kasutatakse tarukorpuste valmistamiseks.
