Tarukaal paigutatakse hästi väljalooditud spetsiaalsele puit- või betoonalusele ning seda kaitstakse ilmastiku mõju eest kerge ehitisega, mis võimaldab mesilastel vabalt lennata ja mesinikul kaalu näitusid jälgida. Igal kevadel, enne kui kaalu taas kasutama hakatakse, on otstarbekas see lahti võtta ja kaalu kõik liikuvad osad korralikult õlitada. Mehaanilised kaalud võimaldavad tavaliselt kaaluda 50 g täpsusega. Elektroonilised kaalud on aga mugavamad. Need on väga täpsed ja nende näite saab jälgida ka teatud distantsilt või isegi ruumist. Ka elektroonilised kaalud tuleb paigaldada kindlale väljalooditud alusele ja neid peab kaitsma niiskuse eest. Tarukaalud fikseeritakse tavaliselt üks kord kindlal kellaajal (soovitatavalt õhtul, kui lendlus on juba lõppenud). Kindlasti tuleb tarukaal fikseerida ka siis, kui taru massi suurendatakse (lisatakse korpuseid või raame) või vähendatakse (eemaldatakse raame või korpuseid). Kontrolltaru massi ööpäevane juurdekasv annab mesinikule teavet pesade laiendamise kohta. Orienteeruvalt vajatakse erinevate kaaluiivete korral pesade laiendamiseks kärgi järgmiselt (arvestuse aluseks on võetud Eesti taru pesaraam). Talveperioodil aga näitab kontrolltaru näitude kahanemine peamiselt söödavarude vähenemist. Peale talikobara moodustumist tarvitab üks keskmine mesilaspere nädalas 200–250 g sööta (kuus 800–1000 g). Söödakulu järsk suurenemine viitab mesilaspere aktiivse eluperioodi algusele.
