Ventilatsioonisüsteemide järgi jagatakse tarud viide rühma. a) eest ventileeritavad tarud, on tarud kus peamine õhu juurdevool ja niiske õhu eemaldamine toimub taru lennuava kaudu. Sellesse rühma kuuluvad Eestis kasutusel olnud tartu taru ja eesti taru. Ka mitmed meil kasutusel olevad korpustaru tüübid on eest ventileeritavad. b) pealt ventileeritavad tarud on tarud, kus värske õhu juurdevool toimub taru lae kaudu ja niiske ning sooja õhu eemaldamine taru lennuava kaudu. Kasutatakse peamiselt tarude transportimisel lühemate vahemaade taha (vt ka tarude transport). Pealt ventileerimise korral paigutatakse taru pesaruumi (korpuse) peale võrkraamid. Puuduseks on see, et tarude transportimisel pikemate vahemaade taha, eriti tugevate perede korral ummistavad mesilased pesa peale asetatud ventilatsiooniraami ja pere võib lämbuda. c) tagant ventileeritavad tarud on sellised, kus värske õhk tuleb tarru tagumise seina alumisse ossa spetsiaalselt ehitatud ja traatvõrguga keetud ava kaudu. Tagumine ventilatsiooniava on tavaliselt kogu pesa laiune ja 10–20 cm kõrgune (mõnel pool Balkanimaades võtab ventilatsiooniava enda alla peaaegu kogu taru tagaseina). Vajadusel tagumine ventilatsiooniava suletakse luugiga. Kasutatakse peamiselt tarude juures, mis on ehitatud rändpaviljonide tarbeks. d) Kombineeritud ventilatsiooniga tarudel toimub ventilatsioon nii taru pesaruumi peal oleva ventilatsiooniraami kui ka taru tagumisse seina ehitatud ventilatsiooniava kaudu. Kasutatakse põhiliselt rändepaviljonides mesilaste pidamisel. e) altventilatsiooniga tarusid kasutatakse nii statsionaarsetes kui ka rändepaviljonides ja viimastel aastatel ka paigalmesindamisel kasutatavates tarudes. Värske õhk tuleb sellisel juhul taru põhjas oleva ventilatsiooniraami kaudu. Sagedamini esineb variant, kus värske õhk satub läbi traatvõrgu otse raamidealusesse ruumi. Harvem (rändpaviljonides) kasutatakse varianti, kus ventilatsiooniraami ja raamide alumiste liistude vahel asub taru põhjast mõnevõrra väiksem
