Vanas Testamendis kuulus tõotuste andmine Jumala ja tema rahva liidulepingu juurde: rahvas tõotas elada Jumala seaduste järgi ja Jumal tõotas kaitsta oma lepingurahvast, kusjuures tõotus võis olla kas tingimuslik (5Ms 28; vrd Jh 15:7) või tingimusteta (1Ms 8:21; Js 37:35; vrd Hb 6:13). Ka tsiviilelu lepingut võis tugevdada vandega Jumala nimel (4Ms 30:3–16), kuid Jeesus seda heaks ei kiitnud (Mt 5:33–36). Kirikuelus on oma koht mitmesugustel tõotustel: a) vaimulikuametisse või -seisusesse pühitsemisega seotud tõotused, mis põhinevad kolmel evangeeliumi nõuandel (vaesus, kuulekus, karskus); b) vaimulike talitustega (nt ristimine, abielu) seotud tõotused; c) isikliku vagaduse väljendusena palvekuulmise ja muude Jumalalt vastu võetud hüvede eest antud tõotused (votiiv), näiteks teha palverännak, lugeda palveid või ohverdada raha või sooritada halastustegusid. Individuaalsete religioossete tõotuste puhul on alati risk ületada õige jumalakartuse piir: millal on tõotuse andmine ajendatud kiindumusest Jumala vastu ja millal võib olla tegu katsega mõjutada Jumalat täitma inimese soove. Esimest kirik tunnustab ja soovitab (vt katoliku kiriku katekismus, par 2102), teisest tuleb hoiduda. Reformatsioonis tauniti religioossete tõotuste praktikat mistahes vormis; nüüdisaja vabakogudustes väärtustatakse taas püha elu tõotamist, näiteks seoses usuristimisega.
