Ristimisel Kristusesse Jeesusesse (Rm 6:3) võtab usklik vastu tõsiasja, et tema langenud ja rikutud inimloomus koos kõigi oma kirgede ja himudega on ühes Kristusega risti löödud ja seega vaimulikult asetatud surma seisundisse. Edasine elu kuulub Kristusele, nagu ütleb apostel Paulus: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus“ (Gl 2:19–20; vrd 2Kr 4:10–11). Ühtekasvamine Kristuse surma sarnasusega (Rm 6:5) tähendab praktikas enesesalgamise printsiibi rakendamist. Enese arvestamine surnuks (vt Rm 6:11) teeb võimeliseks rahulikult taluma ebaõiglast kohtlemist, solvanguid, alandusi jms, sest surnu ju ei reageeri sellistele asjadele.