Apostel Pauluse teoloogia kohaselt on inimene, kes on Jumala ees õigeks mõistetud usu läbi Kristusesse, leidnud ühtlasi „rahu Jumalaga“ ja nii „me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame” (Rm 5:1–2). Ristiusu kirikud on armuseisundi tähendust tõlgendanud eri rõhuasetustega. Katoliku kirik seostab armuseisundit pühitseva armuga (ld gratia sanctificans), mis antakse ristimises ja taastatakse meeleparandustegude (poenitentia) kaudu. Luterlik kirik näeb armuseisundit kui usus vastu võetud õigeksmõistmist, omandades sellega Kristuse õiguse. Reformeeritud traditsioonis õpetatakse igavikulisest äravalimisest lähtuvat kadumatut armuseisundit, mille Jumal annab kutsumise ja uuestisünni kaudu. Küsimus, kas ja kuidas õigeksmõistmine ning sellega koos ka armuseisund võib inimese jaoks kaduda või uuesti leitav olla, on põhjustanud teoloogia ajaloos erimeelsusi. Eriarvamustele vaatamata ollakse siiski üksmeelsed selles, et armuseisund on ainuüksi Jumala and (sola gratia), mida inimene ei saa teenida ega omandada oma tegude varal. Õigeksmõistmine ja armuseisund on Jumala kingitud pääste kaks tahku, nii nagu saamine ja olemine: Jumala arm on kinkinud inimesele uue olemise ning seesama arm võimaldab tal selles uues olemises elada püha ja heade tegudega täidetud elu. Individuaalne teadlikkus armuseisundist on seotud päästekindluse (certitudo salutis) mõistega, mida erinevad konfessioonid tõlgendavad taas erinevalt.
