Ilmikõdede institutsioon tekkis vaimulikes ordudes kõrgkeskajal, mil nunnadel jäi intensiivse palveelu kõrval üha vähem aega kloostri ülalpidamiseks vajalike tööd tegemiseks. Ilmikõdede põhiülesanne oli teha kloostrites mitmesuguseid füüsilisi töid, selle võrra vähem pidid nad osalema ühispalvustes. Sageli oli neil koorinunnadest erinev riietus ja elukorralduse aluseks eraldi reeglistik. Ametlikult kaotati eristus ilmikõdede ja koorinunnade vahel Vatikani II kirikukogu reformidega 1970. aastal.
