Selle kohaselt kujutavad vanahiina kanoonilised tekstid (hn jing) endast nn skematiseeritavaid tekste e skeemtekste, mis jagunevad kindla konfiguratsiooniga peatükkideks. Peatüki struktuur koosneb eritasemelistest elementidest: rida, blokk ja välisraamistik. Nende paigutuses ja ülesehituses on oluline osa teatud vormielementidel, nagu ühesugune lauseehitus, kordused, rütm ja kohati ka riim. Skeemil on teksti mõistmisel oluline koht ja sellepärast peaksid ka tõlked võimalikult täpselt peegeldama tekstis peituvaid skematiseerimisvõimalusi. Tüüpiline skeemtekst on „Daodejing“. Esimesena rakendas hiina klassika tõlkimisel skeemteksti meetodit Linnart Mäll.
