Ülejäänud kaks on *tühjus (skr śūnyatā) ja eesmärgitus (skr apraṇihita). Neid nimetatakse ka kolmeks vabanemise väravaks. Sanskritikeelse sõna aluseks on mõiste ā-nimitta (‘suunatus märgile, märgistatus’), millele on lisatud eitav partikkel a - (viimane sulab kokku eesliitega ā -, nii et jaatava ja eitava mõiste hääldus ja kirjapilt on ühesugused). Märgitus tähistab seadmuste omadust olla ilma kindla ja muutumatu märgilise tähenduseta. Budismi seisukohalt virgunud isik, nt bodhisattva, ei võta seadmusi (mõisteid, seisukohti, kontseptsioone, kujundeid jms) kui kindlalt fikseeritud tähenduse e märgilisusega ühikuid. Ta mõistab, et nende tähendus e märgilisus tuleneb alati konkreetsest kontekstist ja iga konkreetse seadmuse suhetest teiste seadmustega antud hetkel. Samuti võib ta ise vastavalt vajadusele anda seadmustele tähendusi.
