Me nimetame märgiks [signe] mõiste ja helikujundi kombinatsiooni: kuid tavakasutuses tähistab see termin üldiselt ainult helikujundit, näiteks sõna (puu jne). Unustatakse, et kui arbor'it nimetatakse märgiks, siis ainult sedavõrd, kui see kannab puu mõistet, nii et aistingulise osa idee kutsub esile terviku idee. Kahemõttelisus kaoks, kui need kolm mainitud mõistet tähistada nimedega, mis üksteisele vastanduvad ja samas üksteist esile kutsuvad. Me teeme ettepaneku säilitada terviku tähistamiseks sõna märk [signe] ja asendada mõiste ja helikujund vastavalt tähistatava [signifié] ja tähistajaga [signifiant]; nende terminite eeliseks on markeerida vastandust, olgu see nende endi vahel või terviku suhtes, mille osad nad on.
