Suuremates kirikutes, kus on mitu altarit, eristatakse peaaltarit ja kõrvalaltareid. Kõrvalaltar on enamasti peaaltarist tagasihoidlikum nii suuruse kui kaunistuste poolest, see asub kas peaaltari kõrval, mitmelööviliste kirikute puhul sageli külglöövis või siis kirikusse rajatud eraldi kabelis. Seetõttu nimetatakse kõrvalaltarit ka külgaltariks. Nende altarite arv ei ole piiratud. Kõrval- ehk külgaltarite teke on seotud vajadusega pidada kirikus mitut jumalateenistust – roomakatoliku kirikus võimaldas see varem mitmel vaimulikul pühitseda missat samaaegselt, Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformidega taoline tava küll lõpetati. Idakirikus, kus ühel altaril võib pidada päevas vaid ühe armulauaga jumalateenistuse, võimaldab kõrvalaltarite olemasolu päevas läbi viia vajadusel mitu jumalikku liturgiat.