Kiriku pärimuse kohaselt on Püha Vaimu kaudu antud igale usklikule ristimises ja Jumala armust õigeksmõistmises üleloomulik usutunnetus (vt 1Jh 2:20–27). See äratundmine võimaldab igal kristlasel mõista ja kuulutada Kristuse evangeeliumi. Seoses usklike võimega teha usuasjades õigeid otsuseid kasutatakse mõistet sensus fidelium. Seoses kogu kiriku eksimatu usutunnetusega – kirik kui „tõe sammas ja alustugi” (1Tm 3:15) – kasutatakse mõistet sensus fidei. Kiriku ühist arusaama usu ja moraali küsimustes väljendatakse mõistega consensus fidelium.
