Semiootiline lävi (semiotic threshold) on märgilisuse piir. Alumine semiootiline lävi (lower semiotic threshold) on see, millest väljaspool protsessid ei ole semioosilised. Alumine semiootiline lävi langeb Thomas Sebeoki järgi kokku elusa piiriga. Mõiste võttis 1976. aastal kasutusele Umberto Eco. Eco kasutab ka mõistet ülemine semiootiline lävi (upper semiotic threshold), millest väljaspoole jääb see, mida ei kirjeldata kui semioosilist (kuigi ta seda on). Ülemise semiootilise läve taga on näiteks kultuuri kvantitatiivsed (statistilised) aspektid. Vrd semiosfäär.
Mitte kõik ei ole märgiline. Umberto Eco piiritleb semiootika valdkonna semiootiliste lävede kaudu: alumise ja ülemise läve vahel.Alumine semiootiline lävi on piir semioosilise ja mittesemioosilise maailma vahel. Allpool alumist semiootilist läve ei ole tegu märgiprotsesside ega koodidega. [...] Kultuur on üleni märgiloomeline. Sellisena saab ka semiootika teda kirjeldada. Ent semioosilisi objekte saab kirjeldada ka ilma semioosi aspekti esile toomata. Kultuurilisi ja eluprotsesse, aga eriti kultuurilisi artefakte võidakse kirjeldada mehhaaniliselt, majanduslikult, keemiliselt - seda kohtame paljudes valdkondades, kus märgiprotsessidega seotud nähtuste juures saadakse läbi ilma semiootikata, sest tähendusloomelist tahku ei peeta oluliseks. Sel puhul on tegu ülemise lävega. Ülemine semiootiline lävi on niisiis piir semiootilise ja mittesemiootilise vaatepunkti vahel.
