Sedisvakantistid moodustavad äärmusliku, ametlikust kirikust täielikult eraldunud haru katoliku traditsionalismis, mis tekkis reaktsioonina Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformidele. Sedisvakantism peab kirikukogu reforme niivõrd vastanduvaks roomakatoliku kiriku traditsioonilisele õpetusele, et neid algatanud ja toetanud paavstid peavad olema hereetikud ning vastavalt kirikuõigusele ei saa hereetik olla legitiimne kirikupea. Enamik sedisvakantiste peab viimaseks legitiimseks paavstiks Pius XII (ametis 1939–1958). Tuntumad sedisvakantistlikud ühendused on Püha Pius V Preestrite Vennaskond (SSPV) ja Pärispatuta Kuninganna Maarja Kongregatsioon (CMRI). Sedisvakantismi kaks peamist allharu on sedisprivatsionism ja konklavism.
