Termin „sekularism” võeti kasutusele 19. sajandil, tähistamaks õpetust, mille kohaselt moraali aluseks peavad olema ratsionaalsed kaalutlused, mitte Jumala või surmajärgse eluga seotud ideed. Sellele lisandus veendumus, et avalikud institutsioonid, sh haridus, peaksid olema ilmalikud, mitte usulised. Sekularismi ja sekularisatsiooni (ilmalikustumise) vahe seisneb selles, et esimest võib kirjeldada kui religioosset autoriteeti välistavat ilmalikku maailmavaadet, sekularisatsiooni all seevastu mõistetakse iseenesest neutraalset religiooni mõju vähenemise protsessi ühiskonnas.
