Sahaja õpetus e sahajayāna (‘vahetu sõiduk’) oli 8.–10. saj Põhja- ja Kirde-Indias tekkinud tantristlik liikumine, kaalatšakra õpetuse (skr kālacakrayāna) kõrval teine oluline vadžrajaana suund, kus rõhutatakse äkilist, iseeneslikku virgumist, mis potentsiaalselt on olemas igas olendis. Rangelt reglementeeritud kloostrielu, rituaale ja isegi pühakirja pidasid sahaja õpetajad mahasiddhad takistuseks virgumisele jõudmisel. Nad ise olid enamasti ilmalikud rändaskeedid, kes paistsid silma ebakonventsionaalse käitumisega, üks tuntumaid neist on Saraha. Sahaja õpetused on säilinud mitmes tekstikogumikus (Dohākośa, Caryāgīti), mis sisaldavad tollastes rahvakeeltes (apabhramšā, bengali, orija jt) loodud laule. Neis kirjeldatakse iseeneslikku virgumiskogemust ja selleni viivaid teid. Sahaja mõiste esineb ka mõnes hinduistliku tantrismi vormis, kus see tähendab oma sisemise loomuse järgimist vastandina veedade õpetusele.
