Armulaua mõistmine ohvrina on dokumenteeritud juba apostlike isade ajastul (nt „Didahhee”, aastast 100). Armulaua ohvrimotiivi terav kriitika pärineb 16. sajandi reformaatoritelt, kes küsisid, miks on vaja armulaual ohverdada Kristuse ihu ja verd, kui lunastusohver pattude eest on juba üks kord ja täiuslikult toimunud Kolgata ristil (vt Hb 7:27). Sellele kriitikale vastates õpetas Trento kirikukogu, et armulaud ei ole Kolgata ohvri kordamine, küll aga on tegu samade ohverdatud andidega – Kristuse ihu ja verega. Nüüdisaja katoliiklik teoloogia rõhutab, et a) inimesed toovad ohvriks leiba ja veini, mis armulauatalituses muudetakse ja milles annab Jumal inimestele vastu oma Poja ohvri, b) armulauale kogunenud jumalarahvas ohverdab iseennast, tuues Jumala ette kogu oma elu ja tänu, 3) oluline on preestri roll ohvri vahendamisel, kes toimib in persona Christi.
