Saankhja põhiteos on Īšvarakrišna (skr īśvarakṛṣṇa) poolt 3. saj kirjutatud „Arutluse mõttesalmid“ (skr sāṃkhyakārikās). Saankhja on dualistlik õpetus, mis teeb vahet materiaalse alge, loomuse-looduse (skr prakṛti), ja vaimse alge, hinge e puruša vahel. Kõik olemasolev tekib neist kahest algest ning vabanemine seisneb nende lahknemises e hinge vabanemises loomusest-loodusest. Selleks peab jõudma õige mõistmiseni. Hinge kirjeldatakse kui kõikjalolevat, muutumatut, mittemateriaalset ja kiretut. Saankhja õpetuse järgi on olemas loendamatu hulk hingesid, mis aga ei asu hierarhilises järjestuses.
