Sedisprivatsionism tekkis hilise traditsionalistliku reaktsioonina Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformidele. Selle positsiooni sõnastas esimesena 1979. aastal dominiiklasest teoloog Michel-Louis Guérard des Lauriers (1898–1988), kes leidis, et kirikukogu otsuseid toetanud ja kuulutanud paavstid on küll korrektselt ametisse valitud ja seatud, kuid kaotanud hereetilisi seisukohti kuulutades õiguse kirikut valitseda ja õpetada. Kahetsedes ja õige õpetuse juurde tagasi pöördudes saab valitsevast paavstist sedisprivatsionistidele automaatselt legitiimne paavst. Nii kujutab sedisprivatsionism endast sedisvakantismi pehmemat vormi, mille kohaselt füüsiliselt on paavst olemas, kuid formaalselt puudub (papa materialiter sed non formaliter). Üks olulisemaid sedisprivatsionistlikke ühendusi on Hea Nõu Ema Instituut (ladina keeles Istituto Mater Boni Consilii, IMBC).
