Letner ehk koorisein oli kõrge, tavaliselt 2–3 meetri kõrgune kaunistatud piire, millega eraldati armulaua pühitsemiseks mõeldud altariruum ja sageli selle ees asunud kooriruum kirikulistest. Lääne kirikuarhitektuuris oli taoline sein kasutusel peamiselt 12.–16. sajandini, enne seda kasutati madalamat altaririnnatist ja hiljem veelgi madalamat altarivõret. Letneri peal asus sageli rõdu, millelt loeti kirikulistele pühakirja ja jutlustati. Lisaks altari- ja kooriruumi eraldamisele kirikusaalist varjas letner sageli ka sissepääsu altari all asuvasse krüpti. Kuna letneri taha pääsesid reeglina vaid vaimulikud, jagati selle juures kirikulistele ka armulauda ja aja jooksul tekkisid letneri ette n-ö ilmikutealtarid. Letneritest loobuti valdavalt 16. sajandil reformatsiooni mõjul, mis pidas vaimulike ja ilmikute rõhutatud eristamist teoloogiliselt põhjendamatuks. Idakirikus kasutatakse letneri analoogi nüüdisajani ja selleks on enamasti altariruumi kirikuliste eest täielikult varjav ikonostaas.
