Tõuaretuse meetoditeks on lähtematerjali sihipärane valik, selle hindamine, paaride valik ja järglaste jõudluskontroll. Mesilastel hinnatakse nii lähtematerjali kui ka järglaste mee- ja vahatoodangut, haiguskindlust, talvitumist, sülemlemiskainust, rahulikkust. Mesilaste peamiseks tõuaretuse (tõuparanduse) meetodiks on liinaretus. Liinaretuse käigus praagitakse pidevalt välja nõuetele mittevastavate perede emad. Paljundamiseks aga valitakse igal aastal esmajoones isapered, seejärel emapered ning ammpered. Kuna isamesilased arenevad viljastamata munadest, siis on väga oluline valida isaperedeks suure mee- ja vahatoodanguga (peavad ületama mesila keskmist vähemalt 25%) haigustest vähem tabanduvad, hästitalvituvad, sülemlemiskained ja rahulikud pered. Mesilasrasside omavaheline ristamine võib anda ootamatuid tulemusi (nn Brasiilia tapjamesilane). Peale selle hakkavad ristandid juba alates II põlvkonnast lahknema (Mendeli seadus), kusjuures lahknemisel kipuvad tavaliselt enam ilmnema ristatud rasside negatiivsed omadused (tigedus, vargustung, sülemlemistung, halb talvitumine jne).
