Piiblis ristivanematest juttu ei ole, aga juba varakult sai oluliseks, et ristimistalituse juures viibiks tunnistaja, kelle roll oli ühelt poolt tagada, et ristitav on saanud õiget kristlikku õpetust ning võtab ristimise vastu õiges usus, ning teisalt seati ristivanemale kohustus olla ristitavale vaimulikuks vanemaks, eeskujuks ja toeks. Algselt oli tegemist ühe tunnistajaga täiskasvanu ristimisel, kui aga normiks sai lasteristimine, siis levis tava, et ristivanemaid oli kaks (üks kummastki soost), mõnel pool rohkemgi. Keerulistel aegadel andis see kindluse, et vanemate surma puhul on lastele tagatud hoolitsus ja kristlik kasvatus. Lapsele valivad ristivanemad/ristivanema tavaliselt tema vanemad, seejuures on enamikes uskkondades nõue, et mõlemad või vähemalt üks ristivanem peab olema sama konfessiooni liige. Ristivanema peamine kohustus on kaasvastutus ristilapse kristlikul kasvatusel ja tema vaimuliku arengu toetamine. Õigeusu ja katoliku kirikus on seatud piiranguid ja kohustusi, mis reguleerivad ristivanema ja ristilapse suhet. Näiteks kehtib keeld nende omavaheliseks abieluks, samuti keeld abielluda oma ristilapse lihase vanemaga. Eesti luterlikus traditsioonis on olnud tihti kombeks, et tüdrukul on kaks ristiema ja üks ristiisa ning poisil kaks ristiisa ja üks ristiema.
