Saagiallika leidmisest teatab korjemesilane teistele värbamistantsuga. Lennult tulles tungib korjemesilane tihedasse mesilaste rühma ja teeb vibavaid liigutusi, liikudes ise mööda ringjoont. Neid mesilasele iseloomulikke tantsuks nimetatud liigutusi kirjeldati esmakordselt võrdlemisi täpselt juba 1823. aastal, kuid alles 100 aastat hiljem sai selgeks nende nn tantsude olemus. On kindlaks tehtud, et kui hea saagiallikas paikneb taru lähedal (kuni 100 m), siis teeb tantsiv mesilane väiksemaid ringe, mille raadius ei ületa ühe kärjekannu läbimõõtu. Kaugemal asuva saagiallika puhul aga, teeb mesilane topeltringe, mis sarnaneb jämedates joontes number kaheksaga, kusjuures kahe ringi ühtimiskohas liigub tantsiv mesilane mööda sirgjoont. On kindlaks tehtud, et see sirgjoon kahe ringi vahel osutab nurgale, mis paikneb päikese, taru ja saagiallika vahel. Seega on mesilaste tants korjemesilastele informatsiooni allikaks selle kohta, kus paikneb uus rikkalik saagiallikas. Täiendavat informatsiooni (lõhn) saavad korjemesilased tantsivalt mesilaselt, kui nad liiguvad samu ringe mööda selle järel.
