Aja võtmine palveks ja Jumala tahte otsimiseks on usuelu loomulik osa. Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on näiteid eraldumisest üksildasse paika, et seal kas lühemat või pikemat aega palvele pühenduda, eriliseks eeskujuks kristlastele on siin Jeesus Kristus ise. Kristluse algsajandite askeedid ning munklus tervikuna on näited maailmast tagasitõmbunud eluviisist, mille keskmes on palve, vaikus, pühakirjalugemine ning meditatsioon. Uusaegse retriidi alusepanijaks on Loyola Ignatius (1491–1556), kelle koostatud vaimulikud harjutused said jesuiitidele regulaarselt praktiseeritavaks tavaks. Vaimulikud harjutused hõlmavad juhtnööre 4-nädalaseks tsükliks, mille jooksul mediteeritakse kindlate teemade üle alates patust ja selle tagajärgedest kuni Kristuse ülestõusmiseni ning keskendutakse Jeesuse elu erinevatele etappidele ja neitsi Maarjale. Ignatiuse vaimulikud harjutused panid aluse retriiditava levikule ka väljapoole vaimulikke ordusid ning ka väljapoole roomakatoliiklust. Protestantlikes kirikutes on hakatud retriidile eriliselt tähelepanu pöörama alates 1960. aastatest. Nüüdisajal korraldatakse retriite paljudes kirikutes ja ka konfessioonideüleselt. Vormiliselt on pilt üpris kirju: aluseks võetakse kas Ignatiuse vaimulikud harjutused tervikuna või siis lähtutakse neist vaid teatud määral, kombineerides retriidi ülesehitust ka muude traditsioonidega, näiteks idakirikust pärit jeesuspalvega, mõnikord ka teiste religioonide meditatsioonipraktikatega. Ka retriitide pikkus on väga varieeruv.
