Asendus- ehk vikaarkristlus on 20. sajandil ühiskonna ilmalikustumise käigus tekkinud nähtus, kus suurema osa ühiskonna liikmete isiklik side kiriku ja selle õpetustega on väga nõrk või puudub üldse, kuid kus peetakse endiselt oluliseks, et ühiskonnas vähemuse moodustavad kirikud ja nende liikmed jätkaksid traditsiooniks saanud usukommetest ja kristlikest väärtustest kinnipidamist. Vikaarreligiooni mõiste võttis kasutusele Briti religioonisotsioloog Grace Davie (snd 1946). Asenduskristluse mõiste selle eestikeelse tõlkevastena pärineb religioonisotsioloog Lea Altnurmelt (snd 1968), kes on rõhutanud, et kuna taolist nähtust on kirjeldatud vaid kristliku taustaga ühiskondades, on asenduskristluse mõiste täpsem.
