Regulaarkanooniku institutsioon tekkis roomakatoliku kirikus 11.–12. sajandil, kui katedraalide ja kollegiaalkirikute juures kapiitlites ühiselu elavad kanoonikud hakkasid moodustama kapiitliteüleseid vennaskondi, mis võtsid aluseks püha Augustinuse (354–430) koostatud reeglistiku. Sarnaselt munkadega annavad nad kuulekuse, vaesuse ja vallalisuse tõotused, kuid ei taotle sama ranget askeesi ja maailmast tagasitõmbumist, vaid apostlite eeskuju järgimist inimeste keskel, keskendudes liturgilisele elule. Tuntumad ja varasemad regulaarkanoonikute ühendused on augustiinlased-koorihärrad ja premonstraadid, 1929. aastal korraldati regulaarkanoonikute ühenduseks ümber ka varem rüütliorduna tegutsenud Saksa Ordu.