Usureegel ehk regula fidei (kr κανών της πίστεως) on mõiste, mida kasutasid 2.–3. sajandi kirikuisad (Irenaeus, Tertullianus jt), selgitamaks apostlitelt päritud usu alustõdesid, mida kirik hoiab alal, kuulutab ja annab edasi järgmistele põlvkondadele. Kirikuisade õpetuse põhipunktid on usk kolmainsasse Jumalasse, Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse ning Jumala päästetegu Kristuse läbi. Alates 4. sajandist sõnastati need põhipunktid usutunnistustena (apostlik, Nikaia-Konstantinoopoli jt), mis said kristlikule usule normatiivseks. Usureegel ei ole pelgalt formaalne õpetuslik ettekirjutus, mida uskuda, vaid see toob esile inimeste elava usu, mida Jumala rahvas praktiseerib palves, liturgias, sakramentides jne. See seob regula fidei vanakirikliku põhimõttega lex orandi, lex credendi (palvetamise reegel on usu reegel) ehk teisisõnu, kirik usub nii, nagu ta palvetab.
