Reformeeritud kirik on üldnimetus peamiselt 16. sajandi mõjukate Šveitsi reformaatorite Zwingli ja Calvini seisukohtadest lähtuvatele kirikutele. Need esindavad ühte protestantliku reformatsiooni tulemusel roomakatoliiklusest eraldunud suunda, millel on teatavad ühisjooned nii õpetuses, jumalateenistuse tavades kui ka kirikukorralduses. Õpetuses rõhutatakse Jumala absoluutset suveräänsust, Vana ja Uue Testamendi võrdset väärtust ja eetilise, Jumala tahet järgiva eluviisi tähtsust. Erinevalt luterlikust armulauateoloogiast ei peeta Kristust armulauaandides ihuliselt kohalolevaks, armulauda mõistetakse kas puhtalt sümboolselt või rõhutatakse Kristuse vaimset kohalolu tema seatud sakramendis. Kirikusisustus on lihtne, jumalateenistustel on suur rõhk jutlusel ja koguduselaulul. Kirikukorraldus on kas presbüterlik või kongregatsionalistlik. Reformeeritud kirikutüüp levis juba 16. ja 17. sajandil Inglismaal, Šotimaal, Prantsusmaal ja Hollandis ning osalt Saksamaal ja Kesk-Euroopas ning Põhja-Ameerikas.