Niihästi ida- kui läänekirik mõistavad pühal õhtusöömaajal öeldavate Kristuse sõnadega „see on minu ihu… see on minu veri” (vt Mt 26:26–28; 1Kr 11:23–25) ühendust Kristuse ihu ja verega reaalselt. Selles saab usklik osa lunastustööst, mis jõustus Kristuse ihu ja vere ohverdamisega ristil ning see kinnitab uskliku eluosadust Kristusega. Armulauaandide, leiva ja veini muutumist Kristuse ihuks ja vereks on kiriku ajaloos väljendatud erinevate mõistetega, mis on toonud kaasa mitu armulauatüli ja kirikute armulauaosaduse katkemise. Ajaloos lahknenud kirikud, nagu näiteks katoliiklased ja luterlased, kinnitavad nüüdisaja oikumeenilises dialoogis vastastikku, et neil on ühine arusaam Kristuse reaalsest kohalolust armulaual. Need kristlikud kirikud, kes ei käsitle Kristuse reaalpresentsi eelkirjeldatud viisil, tunnistavad Kristuse reaalsust armulaual vaimse osadusena.
