Piibli alguslugudes on kaks iseseisvat loomislugu: esimene jutustab maailma loomise etappidest, mis lõpeb hingamispäeva põhjendamisega (1Ms 1:1–2:4a), teine keskendub inimese loomise asjaoludele (1Ms 2:4b–25). Piibli loomislugu – nii nagu ka teiste rahvaste alglood – ei ürita teaduslikult kirjeldada elu teket, vaid talletab ühe rahva religioosset ürgkogemust. Sellega antakse teada, et ilmamaa ja inimene pärinevad vaimsest algest Looja headuses, mis lükkab tagasi vaimu ja mateeria dualismi; et inimese kahesoolisus ning sugude kooslus kuulub loomiskorra juurde; et inimese hing ja ihu moodustavad olemusliku terviku; et ta kuulub ühte kogu muu looduga.
