Eesti keelele on omane astmevaheldus, see esineb laadi- ja vältevaheldusena. Laadivahelduse korral on tugevas astmes üksik sulghäälik, mis nõrgas astmes kas kaob (tuba – toa), sarnastub eelmise kaashäälikuga (lamba – lammas) või muutub j-ks või v-ks (pada – paja, kurb – kurva). Vältevahelduse puhul avaldub astmevaheldus ainult välteerinevuses, eri vormides vahelduvad II ja III välde.
