Pühapildid on läbi aegade leidnud kasutust kui harduse ja meditatsiooni abivahendid, nende mõte on äratada aukartust ning luua eksistentsiaalne side vaatleja ja pildil kujutatu, kaudsemalt vaatleja ja Jumala vahel. Keskajal oli oluline ka piltide didaktiline roll „kirjaoskamatute Piiblina“. Bütsantsi pilditüli 8. sajandil ajendas välja töötama ikoonide kultusliku austamise teoloogilisi põhjendusi ning sõnastama dogmat, mille kohaselt ikooni austades austatakse sellel kujutatud isikut, mitte kujutist või pildi mateeriat. Ikooniteoloogia järgi on algikoon Jeesus Kristus ise, kelle lihakssaamisel sai nähtamatu Jumal nähtava kuju. Bütsantsis kujunesid ja kinnistusid tänapäevalgi idakirikus järgitavad ikoonimaali kiriklikud kaanonid, läänekirikus on alates renessansist aktsepteeritud suuremat kunstilist vabadust. Nii õigeusus kui ka katoliikluses on tuntud imettegevad pühapildid, millele saab osaks eriline austus. Ikoonideks nimetatakse läänekristluses eelkõige Bütsantsi stiilis pühapilte.
